Ikka veel ei saa kirjutada sõnagi õppimisest, vaid ainult haigusest. Positiivne on see, et vahepeal 40 kraadini tõusnud palavik ulatus täna õhtul vaid 37,1-ni. Mõnevõrra ehmatav aga see, et pärast mitmepäevast voodisolekut on Tija nii nõrgaks jäänud, et vajas täna ühest toast teise minemisel tuge, et maha ei kukuks, kui silme eest mustaks läheb.
Ja kui enne oli tegemist saleda balletikooli õpilasega, siis nüüd meenutab ta figuur pigem koonduslaagrist põgenenud vangi. Unenäod on aga endiselt balletist - justkui oleks ta juba klassikalise tantsu tunnis tagasi ning jääks hätta, sest teised on vahepeal reveransi asemel tegema õppinud midagi kummalist, mis algab hoopis neljandast positsioonist - mida iganes see siis ka ei tähendaks.
Eile olid sõbrad külas ja pärast muretses Tija, ega ta neid sellega solvanud, et suhelda ei jaksanud. Et äkki nad ei tunne teda veel sedavõrd, et uskuda - ta tõepoolest lihtsalt ei jaksanud rääkida.
Vaatame, milline on olukord homme.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
peale pikka lamamist vist ongi nõrkus üsna loomulik. pikalt voodireziimil olmuid tulevatki ju hiljem käima õpetada.
ja ma mäletan ntx, kuis mul pärast kopsupõletikku kadus õhk ja pilt keeras mustaks, kui olin koeraga rahulikult pentagoni nurgani jalutanud. maad nii mõnisada meetrit, aga tunne oli nagu aklimatiseerumata alpinistil.
Äkki otsite abi homöopaadilt? Pisut turgutamist ei teeks ju paha...
Postita kommentaar