Haigus, Harry Potter ja "18-14"

Juba on reede. Koduõppija on viis päeva haige olnud, viirusele lisandus hambavalu. Lühidalt öeldes on ta täiesti õppimisvõimetu, tegelikult põhiliselt magab.

Vaat sellistel päevadel-nädalatel on mul koduõppe üle eriliselt hea meel. Ma ei pea kellelegi tõestama, kas ja kui haige laps on, ega muretsema sellepärast, kuidas ta kõik puudumise ajal tehtu järele vastab, sest tema vastamiste ajad on niikuinii teada, peaasi, et ta neil päevil haige pole.

Arusaadavalt tähendab see, et tarvilik materjal tuleb lühema ajaga omandada. Ainult et enamasti koduõppel saabki suurema osa asju hoopis väiksema ajakuluga selgeks.

Ise olin kooliajal ka suhteliselt sagedasti haige. Arvatavasti on see üks põhjus, miks mul pole hirmu, kas ma lapse kodus õpetamisega hakkama saan - kui suutsin omal ajal pikkade haigusnädalate vältel ise iseseisvalt õppida, siis miks ei peaks ma suutma oma last õpetada?

Käisin vaatamas filmi "18-14". Olen väga rahul, et seda nägin, ning ilmselt lähen veelgi vaatama. Seni ei ole ma näinud ühtegi teist teost, mis Tsarskoje Selo lütseuminoorukite elu ajaloo taustal nii ehedalt edasi annaks.

Sealt saab muuhulgas ilmselgeks, et seesinane eelnimetatud lütseum, Harry Potteri raamatute võlukool Sigatüügas ning kõik teised vähegi väärt internaatkoolid (Nõo keskkool, praegune Nõo gümnaasium näiteks) on milleski äärmiselt ühtviisi vahvad.
Ja et pole vahet, kas tegemist on Puškini, Puštšini, Gortšakovi, Harry Potteri, Fred Weasley või tänase teismelisega - oma tunnetes, hulludes ettevõtmistes ja armumistes on nad ikkagi sarnased. Vaid riietus ja keskkond erinevad, inimesed on samad, enese ja teiste avastamise aeg ning kõik ilus, mis sellega kaasas käib, on ühesugused läbi aegade.
Tahaksin väga, et Tija ja nii mõnedki ta sõbradki seda filmi näeksid, usun, et nad leiaksid sealt nii mõndagi sellist, mis neis enestes praegu olemas on.
On vaid üks aga - Tsarskoje Selo (ajalooliseltki olemas olnud) kõrilõikaja tapmiste tulemusi on näidatud enam kui ehtsalt - no mitte hetkekski ei tule tunnet, et see või teine laip ja tema kõrihaav on mängult, n-ö "ainult" film.
Nii ehtsa surma tajumise kogemus läbi kinoekraani võib õudusunenäod tuua. Ja ikkagi on see ilm vaatamist väärt, sest ta pole traagelniitidega võltskujutis, vaid midagi hoopis tõelisemat.