Blogi on kui päevik, mis on meelega lauanurgale vedelema unustatud - et las nad loevad.
Alates tänasest jätan minagi oma päeviku lauanurgale vedelema. Kuna tegemist on teadliku "maha unustamisega", siis peate lepima tõsiasjaga, et kõik detailid siin ei kajastu - mõnedest olen nõus kõnelema vaid eravestlustes.
Meie pere koduõpe sai alguse sellal, kui Tija (pildil juba viienda klassi õpilasena) teises klassis käis. Veebruaris vist, kui ma õigesti mäletan. Igatahes oli kolmas õppeveerand parasjagu alanud.
Mõneski kohas olen juba maininud, et ajend, miks me koduõppe kasuks otsustasime, ning põhjus, miks me selle jätkamist mõistlikuks pidasime, olid omajagu erinevad. Praeguseks oleme igatahes ajendile tänulikud - tõsise tõuketa poleks me tookord midagi nii julget alustada tihanud.
Üldkokkuvõttes võin öelda, et seni on kõik läinud suhteliselt hästi. Paremini saab küll alati ja selle "paremini" poole me ka püüdleme. Siinjuures olgu aga rõhutatud, et "paremini" all ei pea me silmas mitte hindeid, vaid seda, millest tegelikult aru on saadud ning mis eeldatavasti vähemalt põhiosas kogu eluks meelde jääb.
"Aga kuidas jääb sotsialiseerimisega?!" soovite ehk küsida.
Muretseda pole põhjust, kõik on korras. Lapse suhtlemisoskus üha areneb ja mõtlemisvõime ka. Mulle näib, et see areng on suisa vältimatu, sest kuidas sa ka ei püüaks, ligimestega kokkupuutumisest pole võimalik pääseda. Ja hea ongi, sest aeg-ajalt on meil kõigil üksteise tuge paratamatult vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar