Täna oli koduõppekoolis jutuks kaks olulist teemat. Esiteks vene keel - kummaline küll, aga Tijal tekivad seda õppides hoopis teised seosed kui mu enesel omal ajal. Nojah, kui alustada õppimist juba teises klassis ja lisaks sellele kuulda-näha mingit keelt päevast päeva kõikjal, siis vist jääb miskit peaaegu iseenesest külge, märkamatult... Ja sa ei analüüsi enam, millised seosed sel keelel su enese keelega on.
Nüüd, koos Tijaga, üllatun ma isegi, kui kummaline on eestlasel vene ning seega ka venelasel eesti keelt õppida.
See, et tagurpidi R on 'ja', on veel pisiasi. Või y on u. Aga see, et t on nn raamatukogukirjas peaaegu normaalselt t, kuid kirjatähena on hoopis m t-ks pandud, on ikka päris pöörane. Ja kirjatäht g on d, aga raamatukogutähena pole sel venekeelsel tähel enam midagi ühist ausa g-ga. Rääkimata sellest, et täht nimega 'ju' koosneb tegelikult ju kriipsuga ühendatud i-st ja o-st ning võiks seega loogiliselt võttes 'jo' olla. Aga ei, 'jo' on hoopis täppidega e...
Ja teine teema oli inimeseõpetus, analüüs küsimuses, kui kiiresti inimestel reeglina armumine üle läheb. Et kahe kuni äärmisel juhul kuue kuuga. Mispeale Tija leidis, et siis ongi hea ära tunda, kes on see tõeline, et see on inimene, kes pärast armumise üleminekut ka alles jääb. Ja et vihaselt tõrjutud armumine võib kesta kauem, mõnikord aastaid, vististi sarnaselt rüütlite armastusele kaugelt.
Tija ütles, et tema küll veel ennast kellegagi käimas kujutleda ei suuda, et lõpuks on ta ju alles 12aastane!... Alles?
Nojah, inimesed on ikka üksjagu erinevad. On ju ometi võimalik juba kuueselt ära armuda, kui isegi mitte veidi varem... 12aastaselt seda enam.
Kui 12aastaselt vara on, huvitav, millal on siis õige aeg? Eks ma kunagi saan teada.
Nojah, ja homme on Tartus Dagö kontsert.
14. juuli 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Meenub mulle sellest, et mu (praegu 13-aastasel) õetütrel pidi kuuldavasti Prantsusmaal kuueselt mingisugune Romeo ja Juulia stiilis romaan olema olnud. :-)
Nojah, ja ma ise mäletan suurepäraselt, kui uhke ma olin, kui kuulsin umbes viieaastane olles naabritüdrukuid naabripoisiga riidlemas, et too oli nende pingi ära rikkunud, lõigates sinna sisse mingid kirjad. Kirjad, nagu hiljem selgus, olid armastusavaldus... mulle. Poiss oli tookord kuueaastane ja minu arvates maailma vahvaim.
Abikaasa meenutab enda varasest lapsepõlvest umbes analoogilisi asju.
Nii ma imestangi, et meil nii ontlik tütar kasvanud on...
Postita kommentaar