Mõnikord on tore tsitaate pea peale keerata. Või, mis ma ajan, mitte mõnikord, vaid alati.
Näiteks nõnda: "Keda Jumal õnnistada soovib, sellelt võtab ta ära mõistuse ja annab asemele kassid."
Või nõnda: "Sellise ilmaga ei aja hea koer peremeest ka välja."
Täiesti sobivad, kas pole?
Koduõppelaps? Kolmveerand tundi tagasi ilmutas esimesi elumärke - ajas end voodis istuli. Juba suudab isegi natuke naeratada.
Vaatame, mis edasi saab.
Link "Veel ilvestest" on nüüd korda tehtud ja sinna saab sisse ka. Valeria, ma ei tea, miks Sa meile näuguda ei saanud, Tija proovis ja sai küll.
Ja nüüd lisan linkide hulka vist lõpuks ka oma koduõppelapse blogi. Ta keelas mind mõnda aega seda tegemast, ütles, et ta ütleb seal kindlasti mõnikord nagu iga laps, et tegelikult ei viitsi ta üldse õppida, ja et siis hakkavad kõik kindlasti arvama, et see on koduõppe viga, et kui ta koolis käiks, siis ta aina ülistaks õppimist ;).
Aga ma arvan, et inimesed, kes midagi nii jaburat arvata võiksid, tõenäoliselt seda blogi lugema ei satugi.
Või satuvad mõnikord? Noh, see oleks ju huvitav!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
need väljendid on küll ilusad. ma pakun, et algselt nad olidki nii mõeldud, ainult vahepeal said inimesed asjast valesti aru ja moonutasid tõde :-)
Nõus. Minu arvates on ka inimesed palju algselt olulist tõde sisaldavaid asju ümber teinud oma kohmaka mõttelaadi kohaselt. Muide, Valeria üks raamat, kui ma õigesti mäletan, lõpeb sõnadega: "Aga ükskord... ükskord on Kassiriik." Minu meelest on seegi ühe Suure Algse Tõega seotud.
Tõesti tõsi, kinnitan omalt poolt: ükskord on kassiriik.
Kas mu näu läks läbi?
Näu saabunud, vastu võetud ja loetud.Nurr!
sama hästi võiks muidugi tulla ka koerariik.
mina ntx arendan vahelduva eduga teooriat, et inimene, kes on eluaeg oma koera kenasti teeninud, saavad pärast surma koerteparadiisi, kus neil on võimalus igavesti oma õilsa koera jalge ees istuda. et igal koeral on sihuke pisike troon ja inimesel koht seal jalajäriks ...;-)
muidugi, kes rohkem kasse või kalu või madusid teenib, saab ehk kassi-, kala- ja maoparadiisi.
Katile -
milline mõnus näu, või oli see auh? Mind külastavad samasugused kujutused, võimalik et need said alguse Steadi "Sinisest saarest", kuid ka selle esmalugemisel tundus idee juba väga tuttav. Seal leidub igatahes ruumi kassi-, koera-, kala- jne riikidele ning kõik olevused, keda me armastanud oleme, tulevad meile vastu. Kujutan ette seda Anneli kassikarja, minu ilvesekarja jne. Aga siis on mul kohe probleem - mõni mu kass, ilves, liivahiir või lind tahab endiselt minu ainus lemmik olla, ja kuidas saan vastu seista kiusatusele neid kõiki korraga kaissu võtta?
Kuigi ma ei mõelnud tolle lausega taevariiki, lapsed lihtsalt interpreteerisid omamoodi J.Liivi rida, panin selle kirja ja mõtlesin, et ehk kunagi muutub ka maine maailm veidigi kassisõbralikumaks.
Ja tulgu tema, st see riik, nii siin-, kui sealpoolsuses, kohe, kui me selle vastuvõtmiseks valmis oleme...
Elagu käpad ja sabad (ja tiivad ja uimed ja juured ka)!
Postita kommentaar